Esiteks alustan oma lugu tänuavaldusega meie kooli praktikajuhendajale Kaidile, tänu kellele õnnestus meil Erasmus+ projektist osa saada ning kes meid kogu praktikaperioodi vältel toetas.
Kui nüüd veidi tagasi mõelda, siis tegelikult sai meie seiklus alguse juba 2019. aasta veebruaris, kui Kaidi andis teada, et on võimalus osa võtta Erasmus+ õpirändest.
Tol hetkel oli tal oli juttu praktikakohast Itaalias. Asusime asjaga tegelema. Alustuseks saatsime ära oma CV ja motivatsioonikirja, kuid õige pea selgus kurb tõsiasi, et projektis osalemiseks peab olema täisealine või vastasel juhul peab olema terveks praktikaperioodiks kaasas saatja, keda kahjuks kaasa polnud võimalik organiseerida. Niisiis jäi toonane projekt pooleli, sest neljast õpilasest kaks polnud veel täisealised ja nendele saatjat ei leitud. Praktikajuhendaja Kaidi ütles meile, et ta jätab õpirändesse soovijad meelde ning pakub võimalust järgmisel aastal uuesti. Niisiis tuletas ta seda meile veel õppeaasta alguses meelde ja rääkis võimalusest minna praktikale Hispaaniasse. Nii see läks. Õigepea sai seiklus alguse. 10. veebruaril lendasimegi Hispaaniasse. Esialgu tuli kaheks nädalaks Hispaaniasse stažeerima ka õpetaja Tanel Aavistu, kes oli meile alguses suureks toeks. Seal võttis meid vastu Monica (sealne juhendaja), kellel oli kohapeal kõik vajalikud ettevalmistused tehtud ning kohtumised organiseeritud. Kuna jõudsime sinna kell 12 päeval, siis jäi esimene päev meile sisseelamiseks. Käisime jalutamas ja ümbruskonnaga tutvumas ning õhtupoolikul ühines meiega Monica, kes aitas meid bussisõidu kaartidega ja kellega koos suundusime linna väiksele tutvustavale tuurile. Esimesed emotsioonid olid super toredad ja hispaanlased tundusid väga sõbralikud. Järgmisest päevast läksime tööle oma praktikakohtadesse. Sealne töö vajas veidi kohanemist. Kuna enamik inimesi ei rääkinud selles ettevõttes inglise keelt, pidime suures osas kasutama Google Translate´i abi. Õnneks meie juhendaja Pablo oli üks neist, kes siiski oskas inglise keelt ning kokkuvõtteks tulime kõigega ilusti toime. Suure osa oma vabast ajast veetsime Malaga linna avastades. Malagas tutvusime ka teiste riikide õpilastega, kes olid seal Erasmus+ programmi raames. Pärast kahe nädala täitumist asus aga meiega kaasas olnud õpetaja Tanel teele Eesti poole ja me jäime omapead. Kõik sujus kõik hästi kuni selle hetkeni, kui meil oli just läbi saanud esimene kuu praktikat. Kohe pärast meie esimese kuu täitumist teatas Kaidi, et peame koju naasma, kuna terves maailmas on Covid-19 viirusepuhang. Oli teada, et varsti hakatakse piire sulgema ning võib juhtuda, et me ei saaks niipea tagasi Eestisse. Algul olime me tagasituleku vastu, kuna meil oli kõik ohutu, haigusjuhtumeid meie lähedal polnud ja inimesed polnud ka paanikas. See kõik aga muutus järgneva nädala jooksul. Kõigest kolm päeva hiljem teatati meile, et praktika lõpetatakse ja me lendame tagasi koju. Kõige sellega tekkisid muidugi uued probleemid. Nimelt – väga raske oli meil leida lennupileteid tagssi Eestisse. Enamik pileteid, mida üritasin broneerida, sain pärast andmete sisestamist vastuse, et antud lend on tühistatud või piletid väljamüüdud. Lõpuks võtsime vastu otsuseks käia ära lennujaamas ja selsest lennufirma infoletist nõu küsida. Vastuseks saime et kahjuks on lend tühistatud ja proovige võtta ühendust oma reisibürooga. Varuvariantidena kaalusime ka teiste lennujaamade kaudu kahe kaupa naasmist (pilteid kahele on oluliselt lihtsam leida kui korraga kuuele), kuid ka see ei andnud soovitud tulemust. Nüüdseks oligi kätte jõudnud meie jaoks kõige hullem hetk, meil ei olnud tagasilennupileteid ega ka raha, et proovida järgmisele lennule kohad broneerida. Lisaks kõigele sellele saime teada, et ka meie esimesed piletid, mis olid broneeritud tagasilennuks aprillis, on samuti tühistatud. Õnneks suutis praktikajuhendaja Kaidi koostöös reisibüroo ABC Reisid meile välja võluda lennupiletid tagasi Eestisse. Lootuses, et selle lennuga midagi ei juhtuks, asusime asju pakkima. Koju jõudmiseks pidime läbima mitut riiki. Meie lend sai alguse siitsamast Malagast, kust me suundusime Oslosse ning sealt edasti Stockholmi ja lõpuks jõudsime Tallinna. Kurvas meeleolus lahkusime hommikul oma sealsest kodust ja suundusime lennujaama. Esmalt sujus kõik hästi, kuid kohe, kui Oslos maandusime, algasid meie järgmised probleemid. Me oleks pidand minema võtma oma kohvrid ja tegema uuesti check-in’ i. Kohvriteni jõudmiseks pidime me läbima aga passikontrolli. Viirusohu tõttu aga ei pääsenud me sealt läbi ning meid eskorditi järgmise lennu terminali juurde. Meile lubati, et lennujaama meeskond tegeleb ise meie kohvritega ja need toimetatakse järgmisele lennule. Olime teises väravas ja ootasime oma lendu. Lõpuks tuli meie juurde töötaja, kelle käest otsustasin kohe ka infot küsida. Teenindaja tegi kiiresti mõned kõned ning teatas, et meie kohvritega seotud probleemist ei tea hetkel keegi midagi ja andis meile kaks valikut:
esiteks, kas me lähme tagasi alla ja võtame oma kohvrid ning otsime uue lennu, teiseks lähme koju ilma kohvriteta. Antud olukorras poleks me riiki sisse tagasi siiski saanud, et oma kohvrid võtta ja teiseks oleksid tekkinud probleemid järgmise lennu leidmisega. Seega ei jäänudki muud üle, kui lasin teenindajal meie järgmise lennu boarding kaardid välja printida. Teenindaja soovitas mul Tallinna lennujaamas kohvrite kohta küsida, sest oli võimalus, et need mõne teise lennuga sinna saadetakse. Nüüd läksin tagasi teiste juurde ning teatasin, et me lähme ilma kohvriteta koju. See tekitas kõikides muidugi pahameelt, kuid antud hetkel oli see kõige targem otsus. Oslost Stockholmi suunduv lend võttis pisut kõhedaks, kuna terves lennukis oli kokku vaid ligikaudu 20 inimest. Pärast väikest pausi Stockholmis jätkasime teed Eesti poole. Nüüd oli lennukis juba rohkem rahvast ja enamik neist olid eestlased. Tallinnasse jõudes pidime täitma ankeedid oma tervise ja selle kohta, kust tulime ja kus me järgnevad kaks nädalat karantiinis veedame. Pärast seda selgitati meile antud olukorra tõsisust ja siis olime vabad, et koju minna.
Kohvrite kohta täiendavat infot ei õnnestunud meil sel päeval saadagi, kuid olime ääretult õnnelikud, et peale sellist ärevat seiklust lõpuks kodumaal tagasi olime. See seiklus oli igas mõttes kordumatult õpetlik. Esiteks õnnestus meil teha välispraktikat Erasmus+ raames Hispaanias ning teiseks oli meil suur õppetund iseenda elukoolis.
Kokkuvõte õppegruppide õpilaste LGA17 ja SAT17 Erasmus+ õpirändest
Esiteks alustan oma lugu tänuavaldusega meie kooli praktikajuhendajale Kaidile, tänu kellele õnnestus meil Erasmus+ projektist osa saada ning kes meid kogu praktikaperioodi vältel toetas.
Kui nüüd veidi tagasi mõelda, siis tegelikult sai meie seiklus alguse juba 2019. aasta veebruaris, kui Kaidi andis teada, et on võimalus osa võtta Erasmus+ õpirändest.
Tol hetkel oli tal oli juttu praktikakohast Itaalias. Asusime asjaga tegelema. Alustuseks saatsime ära oma CV ja motivatsioonikirja, kuid õige pea selgus kurb tõsiasi, et projektis osalemiseks peab olema täisealine või vastasel juhul peab olema terveks praktikaperioodiks kaasas saatja, keda kahjuks kaasa polnud võimalik organiseerida. Niisiis jäi toonane projekt pooleli, sest neljast õpilasest kaks polnud veel täisealised ja nendele saatjat ei leitud. Praktikajuhendaja Kaidi ütles meile, et ta jätab õpirändesse soovijad meelde ning pakub võimalust järgmisel aastal uuesti. Niisiis tuletas ta seda meile veel õppeaasta alguses meelde ja rääkis võimalusest minna praktikale Hispaaniasse. Nii see läks. Õigepea sai seiklus alguse. 10. veebruaril lendasimegi Hispaaniasse. Esialgu tuli kaheks nädalaks Hispaaniasse stažeerima ka õpetaja Tanel Aavistu, kes oli meile alguses suureks toeks. Seal võttis meid vastu Monica (sealne juhendaja), kellel oli kohapeal kõik vajalikud ettevalmistused tehtud ning kohtumised organiseeritud. Kuna jõudsime sinna kell 12 päeval, siis jäi esimene päev meile sisseelamiseks. Käisime jalutamas ja ümbruskonnaga tutvumas ning õhtupoolikul ühines meiega Monica, kes aitas meid bussisõidu kaartidega ja kellega koos suundusime linna väiksele tutvustavale tuurile. Esimesed emotsioonid olid super toredad ja hispaanlased tundusid väga sõbralikud. Järgmisest päevast läksime tööle oma praktikakohtadesse. Sealne töö vajas veidi kohanemist. Kuna enamik inimesi ei rääkinud selles ettevõttes inglise keelt, pidime suures osas kasutama Google Translate´i abi. Õnneks meie juhendaja Pablo oli üks neist, kes siiski oskas inglise keelt ning kokkuvõtteks tulime kõigega ilusti toime. Suure osa oma vabast ajast veetsime Malaga linna avastades. Malagas tutvusime ka teiste riikide õpilastega, kes olid seal Erasmus+ programmi raames. Pärast kahe nädala täitumist asus aga meiega kaasas olnud õpetaja Tanel teele Eesti poole ja me jäime omapead. Kõik sujus kõik hästi kuni selle hetkeni, kui meil oli just läbi saanud esimene kuu praktikat. Kohe pärast meie esimese kuu täitumist teatas Kaidi, et peame koju naasma, kuna terves maailmas on Covid-19 viirusepuhang. Oli teada, et varsti hakatakse piire sulgema ning võib juhtuda, et me ei saaks niipea tagasi Eestisse. Algul olime me tagasituleku vastu, kuna meil oli kõik ohutu, haigusjuhtumeid meie lähedal polnud ja inimesed polnud ka paanikas. See kõik aga muutus järgneva nädala jooksul. Kõigest kolm päeva hiljem teatati meile, et praktika lõpetatakse ja me lendame tagasi koju. Kõige sellega tekkisid muidugi uued probleemid. Nimelt – väga raske oli meil leida lennupileteid tagssi Eestisse. Enamik pileteid, mida üritasin broneerida, sain pärast andmete sisestamist vastuse, et antud lend on tühistatud või piletid väljamüüdud. Lõpuks võtsime vastu otsuseks käia ära lennujaamas ja selsest lennufirma infoletist nõu küsida. Vastuseks saime et kahjuks on lend tühistatud ja proovige võtta ühendust oma reisibürooga. Varuvariantidena kaalusime ka teiste lennujaamade kaudu kahe kaupa naasmist (pilteid kahele on oluliselt lihtsam leida kui korraga kuuele), kuid ka see ei andnud soovitud tulemust. Nüüdseks oligi kätte jõudnud meie jaoks kõige hullem hetk, meil ei olnud tagasilennupileteid ega ka raha, et proovida järgmisele lennule kohad broneerida. Lisaks kõigele sellele saime teada, et ka meie esimesed piletid, mis olid broneeritud tagasilennuks aprillis, on samuti tühistatud. Õnneks suutis praktikajuhendaja Kaidi koostöös reisibüroo ABC Reisid meile välja võluda lennupiletid tagasi Eestisse. Lootuses, et selle lennuga midagi ei juhtuks, asusime asju pakkima. Koju jõudmiseks pidime läbima mitut riiki. Meie lend sai alguse siitsamast Malagast, kust me suundusime Oslosse ning sealt edasti Stockholmi ja lõpuks jõudsime Tallinna. Kurvas meeleolus lahkusime hommikul oma sealsest kodust ja suundusime lennujaama. Esmalt sujus kõik hästi, kuid kohe, kui Oslos maandusime, algasid meie järgmised probleemid. Me oleks pidand minema võtma oma kohvrid ja tegema uuesti check-in’ i. Kohvriteni jõudmiseks pidime me läbima aga passikontrolli. Viirusohu tõttu aga ei pääsenud me sealt läbi ning meid eskorditi järgmise lennu terminali juurde. Meile lubati, et lennujaama meeskond tegeleb ise meie kohvritega ja need toimetatakse järgmisele lennule. Olime teises väravas ja ootasime oma lendu. Lõpuks tuli meie juurde töötaja, kelle käest otsustasin kohe ka infot küsida. Teenindaja tegi kiiresti mõned kõned ning teatas, et meie kohvritega seotud probleemist ei tea hetkel keegi midagi ja andis meile kaks valikut:
esiteks, kas me lähme tagasi alla ja võtame oma kohvrid ning otsime uue lennu, teiseks lähme koju ilma kohvriteta. Antud olukorras poleks me riiki sisse tagasi siiski saanud, et oma kohvrid võtta ja teiseks oleksid tekkinud probleemid järgmise lennu leidmisega. Seega ei jäänudki muud üle, kui lasin teenindajal meie järgmise lennu boarding kaardid välja printida. Teenindaja soovitas mul Tallinna lennujaamas kohvrite kohta küsida, sest oli võimalus, et need mõne teise lennuga sinna saadetakse. Nüüd läksin tagasi teiste juurde ning teatasin, et me lähme ilma kohvriteta koju. See tekitas kõikides muidugi pahameelt, kuid antud hetkel oli see kõige targem otsus. Oslost Stockholmi suunduv lend võttis pisut kõhedaks, kuna terves lennukis oli kokku vaid ligikaudu 20 inimest. Pärast väikest pausi Stockholmis jätkasime teed Eesti poole. Nüüd oli lennukis juba rohkem rahvast ja enamik neist olid eestlased. Tallinnasse jõudes pidime täitma ankeedid oma tervise ja selle kohta, kust tulime ja kus me järgnevad kaks nädalat karantiinis veedame. Pärast seda selgitati meile antud olukorra tõsisust ja siis olime vabad, et koju minna.
Kohvrite kohta täiendavat infot ei õnnestunud meil sel päeval saadagi, kuid olime ääretult õnnelikud, et peale sellist ärevat seiklust lõpuks kodumaal tagasi olime. See seiklus oli igas mõttes kordumatult õpetlik. Esiteks õnnestus meil teha välispraktikat Erasmus+ raames Hispaanias ning teiseks oli meil suur õppetund iseenda elukoolis.